Karusoo leppimatu eluteater

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Minule nüüd aitab, lausus näitleja, sülgas sinise hambapastajoa üle okastraataia, istus jalgrattale ning lahkus proovipaigast. See juhtus Merle Karusoo esimese ja tänini legendaarse dokumentaallavastuse «Me oleme 13-aastased» proovidel Klooga rannas varasuvel 1980.

Pole tegelikult sugugi tähtis, kas see episood on teatrilukku kirjutatud täpselt nõnda, nagu päriselt toimus. Oluline on, et ta peegeldab elulooteatri sünnivalu. Sest tsölibaadis elati Klooga rannas «13-aastaseid» tehes tõesti. Ei naisi, ei pidusid, ei alkoholi, haruharvad linnaload vaid selleks, et lavastaja Karusoo poolt ettenähtud ülesandeid täita.

Takkajärele on 13-aastased ilmselt nõus toimunu üle nostalgiliselt naeratama. Niisama nagu paljud teised kunagi Merle Karusoo käe all mänginud näitlejad.

Sest temaga on põnev ja hariv töötada. Vahel ka talumatult raske.

Absoluutsed nõudmised

Karusoo ei eksi kunagi ühe inimeseks olemise põhitõe vastu - ta ei nõua teistelt rohkem kui nõuab eneselt. Aga tema nõudmised enesele on absoluutsed. Tavainimese jaoks liiga kõrged. Liiga kõrged näitlejale, kel peale teatri on kodu, abikaasa, lapsed, lastevanemate koosolekud, kohustuslikud poeskäigud.

Karusool neid ei ole. Tema kodu on töö. Ja oma eluteatris on Merle Karusoo maksimalist. Ka nõudmistes teatritele. Mõni aasta tagasi pillas üks tänane teatrijuht möödaminnes: nojah, ma võiksin muidugi tellida «Hamleti» lavastuse Karusoolt, aga see maksaks miljon krooni…

Merle Karusoo magistritöö kandis pealkirja «Põhisuunda mittekuuluv». See on väga täpne pealkiri, sest teist Merle Karusood Eesti kultuuriruumist ei leia. Niisugune teater, oma rahva elude lugusid jutustav teater, on ka maailmas ülimalt harv ja erakordne.

Karusoo täna esietenduv dokumentaallavastus kannab pealkirja «HIV» ja räägib teismelistest, aidsist, narkomaaniast. Sellest, kui juhuslikult võib surmahaigus tulla. Ja sellest, mida teha siis, kui enam midagi teha ei ole.

Sotsioloogiline teater

Need tunduvad kolletavaks kirjutatud meediateemadena. Aga kindlasti ei räägi Karusoo lavastus argiklisheedest, teda ei köida kõmuline kuulsus või lihtsad lahendused.

Tema elulooteatri või sotsioloogilise teatri üks suurimaid väärtusi tuleneb ilmselt sellestsamast kompromissitusest, nõudmistes lõpuni minekust - mitte kunagi ei ole Karusoo ühiskondliku arvamuse tuultes sõitja. Sõltumatus on tema eripära ja olulisuse kindlaim pant. Ta teeb seda, mida õigeks peab, ja saab oma vitsad.

Kui Merle Karusoo 1982. aastal, mandunult totalitaarses nõukogude ajas otsis isetute keskmiste hinnete tagant keskkoolilõpetajate tegelikke mõtteid, järgnesid kinnised kunstinõukogud ja keelamised.

Kui ta 90ndate keskel lahkas eestlaste seksuaalsust ja seksuaalfantaasiaid, puhkes peaaegu pornograafiliselt mõjuvaid skandaalikesi.

Kui ta vaid kolm aastat tagasi tõi teatrilavale küüditajad, mõisteti teda veriselt hukka.

«Me ei jahi isiklikke, vaid sotsiaalseid patte,» ütles Karusoo kevadtalvel 2000, vahetult enne seda, kui Liiva Keskuses esietendus «SOS» - Eesti vanglates kinnipeetavate mõrvarite koondportree.

Omamoodi paradoksaalne, aga Karusoo elulooteatri üks keskseid märksõnu on tolerantsus - jah, just seesama asi, mille puudumist talle inimsuhetes kiputakse ette heitma.

Karusoo leppimatus

Mõistmispüüdeta ei saa teha lavastust küüditajatest. Ja mõrvaritest. Või õigupoolest - saab, ent siis poleks see teater, vaid kalk ja ühemõõtmeline süüdistukõne. Karusoo lavastused ei ole sellised.

Mõne kuu eest ilmunud «Lavastajaraamatus» ütleb Merle Karusoo teda intervjueerinud noortele lavastajatele: «Ma võin öelda, mis on minu kõige parem ja kõige halvem omadus. See on leppimatus.»

Ehk on leppimatus ka näiliselt nii maise ja realistliku Karusoo kõige idealistlikum omadus.

Leppimatus kainestava teadmisega, et ei teater ega ilu üldisemalt suuda maailma päästa.

Merle Karusoo dokumentaalteater

• 1980 «Olen 13-aastane», Noorsooteater

• 1982 «Meie elulood» ja «Kui ruumid on täis...», Noorsooteater

• 1987 «Aruanne» (Ella Kaljase päevik), Pirgu Arenduskeskus

• 1988 «Haigete laste vanemad», Eesti Draamateater

• 1989 «August Oja päevaraamat», Pirgu Arenduskeskus

• 1990 «Theodor Maripuu kirjad (1946-50)», Pirgu Arenduskeskus

• 1993 «Circulus», vabaõhulavastus Otepääl Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks

• 1997 «Sügis 1944. Laatsaretlaev «Moero» hukkumise lugu», Viljandi Kultuurikolledž

• 1997 «Kured läinud, kurjad ilmad», Eesti Draamateater

• 1997 «Laste riskiretk», VAT Teater

• 1999 «Küüdipoisid», Eesti Draamateater

• 2000 «SOS» Liiva Keskuses

Tagasi üles